Kombeid

Raamatus avaldatud tekstid on kirja pandud ligikaudu poole sajandi vältel vastavate piirkondade murrakutes. Järgnevalt on välja toodud mõningaid tähtpäevi, käitumistavasid sündide ja matuste puhul ja uskumusi. Kuna jutustused on murrakutes kirjutatud, oli neist kohati võimatu aru saada ning raamatu taga olev sõnastik ei olnud ka kõige suuremaks abiks. Raamat on huvitav, sest jutustused pärinevad tavalistelt inimestelt nende igapäeva elu kohta ning seetõttu on kahju, et nii mõnigi osa tekstist jääb tundmatuks.

Keele talletamisel on teadlased kasutanud palju rahva enese abi. Jakob Hurda üleskutse tulemusel aitas ligi 1400 vabatahtlikku üle maa koguda lisaks rahvaluulele ka murdeainestikku. Otsene murdekogumise aktsioon rahva hulgas hoogustus pärast Akadeemilise Emakeele Seltsi loomist, kui kirjasaatjatele tulihingeline juhendaja Hella Kreem korraldas rahvale rasketel ühiskondlike muutuste ja sõja aastail 1940-1944 iga-aastaseid murdekogumisvõistluseid. Võistlused olid ootamatult edukad ja seltsi murdearhiiv täienes suurepäraste materjalidega.


Emmi Unt Helmest. Jüripäev oli väga tähtis päev. Sellel päeval kolisid need rentnikud teise kohta, kellel tärmin täis. Mitme hobusega veeti oma asjad kas või teise valda. Loomi aeti lahtiselt, mõndasid talitati vankri küljes. Laatadel anti poistele ja tüdrukutele käsirahaks üks kroon, mille nood hea ja parema peale ära kulutasid. Nende tööaeg oli esimesest maist mihlikpäevani. Enamus lapsi käis koolis, muist läks varem karja.

Mari Sarv Karksist. Külalisi, kes sündinud last vaatamas käisid, kutsusti ristseteks. Külla minnes võeti kaasa kana- või kukesuppi. Ristiti kahe või kolme nädala pärast, kuna ristimata last ei tohtinud üksi jätta, sest muidu vanapagan vahetab ta ära. Häll oli tare tala küljes, tütarlastel kasest, et nad valgeks kasvaksid. Kui laps juhtus suvetöö ajal sündima, siis viidi ta metsa. Seal oli häll – riie ümber puuvõru nelja pastlapaela küljes. Kui oli käepärast, pandi pikk vibu vankriredelde vahele või tõmmati vankri ais üles ja pandi häll sinna. Kui kodus oli vanemaid inimesi, siis sai lapse neile hoida jätta, muidu võeti mõisamaale kaasa.

Alma Utt Hallistest. Surnuid pesema kutsuti mõni vanem inimene külast. Varem viidi taresse ja aeti vihaga vett peale, hiljem saunakambris kaltsuga. Surnu pesemise viht ja seep pandi kirstu kaasa. Surnule pandi selga uued puhtad rõivad, alusrõivad olid ammu selle jaoks valmis tehtud ja kirstuga koos. Mehele pandi kübar pähe, naistele pearätt pähe ja rätik ümber. Palveraamat pandi kirstu kõrvale. Kui surnule midagi uut õmmeldi, siis seda ei palistatud.
Matused peeti nii suured kui sai – kõik kutsuti kokku. Matusel laotati hauda uus tekk. Kodust minnes seoti risti külge suur valge rätt ja vöö. Leinaajal jagati vaestele surnuaial saia, sest sellest ei tohtinud midagi alles jääda. Arvati, et kui matuserongkäigu ajal tuul tagant oli, siis viis lahkunu õnne ära. Kui oli vastu, siis saatis õnne koju.
Suurt reedet peeti kalliks pühaks. Siis ei käidud mujal kui kirikus ja palvetamas. Hommikul keedeti kapsad ära, kell 12 mindi palvele ja kell üks kirikusse.

Tähtpäevi tähistati suhteliselt innukalt, peamiselt käidi kirikus ja tehti rohkem süüa. Rahvatarkusi, tabavaid ütlusi ja uskumusi oli igas kihelkonnas omajagu ja igaks olukorraks. Usuti nõidustesse ja vanapaganasse, luupainajatesse. Inimesed olid ebausklikud (seda ilmselt varasemal ajal igal pool) – ikka vaadati kuidas midagi teha tohib ja ennustati palju looduse käitumise järgi.

_____________________________________________________________

Mulgimaa elust ja olust on tehtud näidendeid, mida saab näha näiteks Läti piiri lähedal Lilli küla äärel Nava talus. Kaks suve on etendatud seal mulgikeelset taluteatrit, mis jutustab Mulgimaast läbi Vana talu ja inimeste eluprisma. Mulgi murdel on etenduses tähtis koht, sest seda kõneldakse seal palju. Nava ise asub kaugel, kuid huvilisi on selles omalaadsel kultuurisaarekeselt alati palju.

Pildil Nava talu peremees Jaak Kõdar, kes lasi oma talu õuele lava ehitada.

Jutustused mulgi murrakust eesti keelde tõlgitud raamatust Ennemuistsel Mulgimaal, välja antud Emakeele Seltsi poolt (Tallin 2008). Info mulgi murdelise etenduse kohta on pärit Mulgi Kultuuri Instituudi koduleheküljelt (www.mulgikultuur.ee)