Rahvarõivad

Mulgi rajoon paistab silma mitmesuguste vanade rõivaosade visa säilimise poolest. Kõige kauem säilisid need nähtused Hallistes. Sealkandis säilis algeline kotitaoline särk. Hallistes oli ka pikk-kuuel kõige lihtsam lõige. Mulgi mehed kandsid isegi siis vana musta pikk-kuube kui mujal olid mehed rahvariietest loobunud.

Viljandimaal kantud rahvarõivaid iseloomustab suurte erinevuste olemasolu maakonna põhja ja lõuna piirkonna vahel. Põhja-Viljandimaale on aastate jooksul jõudnud mõjutusi Põhja-Eestist, Lõuna-Viljandimaal on säilinud vanad rõivaelemendid nagu puusapõlled, sõbad, pealinikud, kokkuõmblemata vaipseelikud.

Mulgi rahvarõivaste konservatiivsust näitab see, et Hallistes ei võtnud naised omaks mujal Eestis levinud pikitriibulist seelikut, vaid seal asendus vana kokkuõmblemata ümbrik kinnise ühevärvilise seelikuga. Halliste-Karksi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel arhailine peenest linasest riidest särk, must villane vaipseelik või kokkuõmmeldud seelik, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, valge pearätik, sõba (õlakate), sukad, kindad, pastlad. Halliste-Karksi neiu kandis peenest linasest riidest särki, punast kokkuõmblemata vaipseelikut, vööd, puusapõlle, pealõnga, sukki ja jalanõudena pastlaid.

Halliste-Karksi mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi esimesel poolel särk, püksid, vatt (villane, puusadeni ulatuv pihtkuub), pikk-kuub, kasukas, rüü, nahkrihm koos nahktaskuga, lambamustad sukad, pastlad või mustad kingad, lambamust pehme viltkaabu. Mehed kohanesid rahvarõiva uuendustega kiiremini ja nende riided on alati olnud traditsioonidega vähem seotud.

Igapäevasärgid olid lihtsad ja kaunistusteta ja suvistel põllutöödel käidi särgiväel, ainsaks lisandiks seotav kirivöö. Vööd olid kitsad, lahtiste narmastega ja peentest lõngadest kirjadega - valgele linasele põhjale korjatud värvilise villase kirjaga. Vööde põhivärvideks olid punane ja potisinine.

Tumeda Mulgi kuue ehteks olid paelad, mida kootakse käsitsi tänapäevalgi. Paelu on kolme värvi ja need punutakse villasest lõngast. Kaunistused näitasid omaniku jõukust ja iga muster oli täiesti kordumatu. Motiivid kordusid, aga detailid olid erinevad. Muster moodustas alati ümber kuue ringi. Kaitsering pidi hoidma kandjat kurja pilgu eest.

Laialt oli levinud sukakiri, mida rahvasuus kutsuti viie silma päält sarviku kiri. Seda kirja olevat kasutatud sellepärast, et arvati, nagu hoiaks silmade paaritu arvuga kiri kandjat kurja eest. Sukkadel oli oma osa ka rahvakombestikus. Pärast laulatust andis peigmehe ema noorpaarile ivakese leiba, mille vastu tuli noorikul anda ämmale sukad. Kui aga noorikule laua ääres istudes laua alt laps sülle tõsteti, pidi ta kombe järgi sellele sukakesed jalga panema.

Mulgimaal ei püsinud vanad nähtused kaua mitte ainult rahvariietes, vaid ka muus kultuuris. Vanapäraste joonte poolest paistab silma ka vaimne rahvalooming.

Kokkuvõte artiklite kogumikust Eesti rahva etnilisest ajaloost H.Mooralt, välja antud Eesti Riikliku kirjastususe poolt (Tallinn 1956), Viljandi Muuseumi koduleheküljelt http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?op=body&id=114 ja ajalehest Sakala Margus Haava artiklist.